Silvia Raap

Märtsis 1949 15 aastaselt põgenes küüditajate käest, tema ema tapeti. Varjas end metsavennast isa (Mihkel Havi) salgas Soontaga vallas. Isa koos 6 kaaslasega langesid. Arreteerti haavatuna Mihkli haiglas. Sai 5 aastat.

Kaitseväe juhataja autasustas teda 24. veebruaril 1999.a. III klassi Relvastatud Vastupanu Teeneteristiga. http://metsavennad.esm.ee/

Raamatust: Aino Lepp Vabaduse hinnaks on elu. Tartu, Hotpress, 2008 (kordustrükid 2011 ja 2016): Liisa Havi, sünd. 1910. a. Soontaga vallas Veltsa külas. Tütred Silvia Raap. (nende fotod lk.328) ja Helgi. Mihkli ja Liisa pulmaseltskonnast foto lk. 327. Õe Helgi foto lk. 329. Silvia Raap räägib: „Minu isa Mihkel Havi oli elukutselt ehitusinsener. Isa vend August, kes aastaid töötas politseis, tegi 1941. aasta sügisel isale ettepaneku asuda tööle politseinikuna. Isa võttis pakutud töökoha vastu ja töötas Pärnus politseinikuna 1955. aasta sügiseni. 1944. aastal asusime elama Soontaga valda Veltsa külla. Isa hakaks tööle kohalikus masinaühistus motoristina. 1945. a suvel arreteerisid ta julgeolekumehed ja viisis Pärnusse ülekuulamisele. Rohkem kui kaks nädalat ei teadnud me isa saatusest midagi ja kui isa siis ühel päeval koju ilmus, ei tundnud me teda esialgu ära: mees oli näost tuhkhall ja nii kõhn, et riided lausa lotendasid seljas... Kui NKVD sõdurid taas Veltsale ilmusid, masindas isa Tarva külas vilja. Ema jooksis isale teadust viima ja sellest ajast hakkat ta end varjama. Kui sõdurid tulid, olime õega kahekesi kodus. Toad läbi tuhnitud, käsutati mind püsside ette ja käidi kõik hooned ja lakapealsed läbi. Isa ei leitud ja kui ema koju jõudis, käsutasid sõdurid ta endaga kaasa. Jäime õekesega koju, tegin kodutöid nagu oskasin... Kolme päeva pärast tuli ema koju. Ta ei rääkinud, mis oli juhtunud... Peaaegu iga nädal käidi meie kodus haarangiut tegemas ja nendega oli kaasas üks eestlane, kelle nimi olevat Uno Kask. See mees käitus väga jõhkralt – karjus ema ja minu peale ning pinnis isegi väikeselt õelt, kus isa on. Ema viidi jälle Pärnusse ülekuulamisele... Et haarangutele ja ülekuulamistele ei mäinud lõppu tulevat, viis ema õe sugulaste juurde... Küüditamise ajal saime emaga põgenema.“ Aga kuuldud lask oli tapnud ema.. kuul oli läbistanud tal reiearteri ja ta jooksis verest kuivaks. Tema põrm puhkab Mihkli kalmistul. Tütar Silvia oli nüüd koos isaga punkrites. Ja kui ühel päeval toimus haarang punkrile, siis tabas kuul 15-aastase Silvia parema jala hüppeliigest, kui ta püüdis põgeneda. Ta suutis siiski inimesteni jõuda ja ta viidi Mihkli haiglasse, kus ta sai abi, haav puhastati ja ta jäeti haiglasse, seal lamas ta kõrge palavikuga ja verekaotusest nõrgana. Teda valvati püssimeeste poolt. Ja kui palavik alanes, viidi ta Haapsallu ülekuulamisele, mis kestis kolm päeva. Ta paigutati uuesti Haapsalu haiglasse, kust viidi Tallinna Patareisse, kus murti viltu kasvanud luu lahti ja pandi uuesti kipsi. 23. juunil 1949 olid langenud julgeoleku Läänemaa osakonna operatiivgrupiga peetud lahingus teiste hulgas ka Mihkel Havi. 10. detsembril 1949 loeti Silviale Patarei vangla kongis ette NSVL Riikliku Julgeoleku erinõupidamise otsus – viis aastat vabadusekaotust. Mordva ANSV Potma vangilaagrist vabaens ta 4. mail 1953.