Linda Jõe

In memoriam dr Linda Jõe (1941-2023)
on lahkunud imeline inimene, arst Linda Jõe. Ta lahkus oma Tallinna kodus. Linda oli väike laps, kui 1944. aasta sügisel koos ema, kahe õe ja vennaga said neist suure sõja põgenikud. Kuna noorem õde Liivi oli veel imik, siis pidi kolme aastane Linda juba selle pika tee ise astuma. Sõjapõgenike tee viis üle Saksamaa (põgenikelaagris Geislingenis) USAsse, kus ta õppis arstiks ja praktiseeris suurema osa oma arstikarjäärist. Kui Eesti hakkas vabaks saama, siis õed Jõed elasid sellele väga aktiivselt kaasa ning esimesel võimalusel tulid Eestisse. Ka dr Linda Jõe tuli USAst Tallinna ja asus oma elus kogutud rikkalikke arstiteadmisi edasi andma meie kolleegidele nii Sotsiaalministeeriumi- ja Terviseameti ametnikuna. Kui siin töö üle kahekümne aasta jooksul tehtud sai ja tal tekkis kindel soov pensionipõlve pidada, siis sai Linda Jõest ta sõprade jaoks Eestis nagu hea rändlind, kes talve veetis USA-Kanada piirialade suurte järvede ääres, aga igal kevadel-suvel oli ta alati Eestis tagasi. Pandeemiaepideemia lõi paljud meie plaanid segi, aga sel suvel tuli ta enne Jaanipäeva jälle Eestisse. Me pidasime juba plaane, mida me koos teeme, sest nagu ikka esialgu oli vaja vaid kiired "suvetööd" ja laulupidu üle elada. Tegelikult me saime aru, et Linda Jõe tahab juba tükk aega koju, aga me ei rääkinud sel teemal. Nüüd on see päris selge, ta tuligi koju, et olla lõplikult omade seas. Linda Jõe kohta kehtib kõige paremini see meie laulupeo laul - "Ta lendab mesipuu poole" (.Juhan Liiv / Peep Sarapik)
Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
:,: kuis ihkad isamaa poole! :,:
Miks see laul meid kodueestiski ikka nutma paneb - sest meie mesipuu on Eesti, kuhu me siit lahkudes ikka tagasi tahame jõuda. Omamoodi sümboolne on tõesti aeg dr Linda Jõe lahkumiseks, sest just tema lahkumise ajal laulis laulupeol suur(ehk maailma suurim koor) ühendkoor Tõnu Kaljuste juhatusel suures paduvihmas meie kõige pühamat laulu kõige pühamas kohas - Lauluväljakul. Linda Jõe laulis ise hästi ja meeleldi. Muidugi laulis ta - Mu isamaa on minu arm. Nüüd on selge, dr Linda Jõe soov lahkuda siit elust kodumaal, on täitunud - see kõik saigi lõpuks nagu laulusalmis:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Linda Jõe oli oma saatuse tõttu maailmakodanik, aga ta jäi samas ka ikka selleks väikseks eesti tüdrukuks, kes 1944. aasta sügisel väikese lapsena Eestist pidi sõja eest lahkuma ning ema kõrval laia tundmatusse maailma minema - aga nagu näha, kes alati teadis - et ta tuleb õigel hetkel kindlasti koju tagasi.
vt. raamatut -
„Kui sõjamüra oli vaibunud." Koostaja: Mai Maddisson.
Inglise keelest tõlkinud Ede Kõrgvee. Originaali pealkiri: When the noise had ended: Geislingen’s DP children remember.
– mis annab ülevaate nii Linda Jõe ja ta õdede ja venna saatusest sõjapõgenikena Saksamaal, kui nende eestlastest saatusekaaslaste elust põgenemise esimesel etapil Saksamaal DP laagris Geislingenis. Laste saatus sõltus paljuski nende emade õnnest ja tugevusest, sest lapse maailm esialgu vaid ema lähedane ruum. Kui emad suutsid lapsi kaitsta, toita ja nendele elutahet süstida, siis oli ka väikeste laste elu vahel päris lõbus ning tore. Kuid tuleb arvestada, et mälestusraamatusse said oma lapse mälestusi kirja panna vaid need, kel oli õnne need rasked sõja- ja sõjajärgsed aastad üle elada. Paljudel seda õnne polnud või siis olid need lapsena üle elatud sõjatraumad sedavõrd rasked, et nende täiskasvanu elu ei pruukinud ka väga edukas ja õnnelik olla. Linda Jõe ja tema vend ning õed - olid selles põlvkonnas võitjate poolel. Nemad said eluga hästi hakkama ja said hakkama nii USAs, Kanadas kui kolm õde ka Eestis.
Eesti laste mälestused põgenemisest terrorihirmus ja kaoses Eestist ning teekonnast Teise maailmasõja järgse Saksamaa põgenikelaagritesse ja sealt edasi laiali Uude Maailma. Elu Geislingeni põgenikelaagris meenutavad raamatus „Kui sõjamüra oli vaibunud” 33 toonast last, kellest vanim oli sündinud 1935. aastal ja noorimad juba Saksamaal. Kokku veetis Geislingenis viis aastat oma elust umbes tuhat eesti last, imikutest teismelisteni. Kolmkümmend kolm meenutust raamatu „Kui sõjamüra oli vaibunud” kaante vahel, samuti vahetekstides toodud faktid ja meilitsitaadid maalivad Geislingeni põgenikelaagrist pildi kui miniatuursest Eesti Vabariigist, millel puudub vaid oma sõltumatu majanduselu ning riigikaitse. See paik oli tervelt viis aastat eesti keele- ja kultuurisaar Saksamaal. Enamik hiljem koos vanematega uuele päriskodumaale rännanud lapsi ei meenuta põgenikelaagrit mitte kui maapealset hädaorgu, vaid kui nende ainsat Eestit. Paljud võtsid sealt kaasa ka tugeval alusel eesti identiteedi kogu eluks.
Dr. Jõe was born at her grandmother's farm in Kõo township, Viljandi County, Estonia, on July 14, 1941, where the family had gone for shelter as World War II was raging in Estonia. Her mother fled with her four children to Germany in the autumn of 1944, and Linda started school in the refugee camp. Her schooling continued in the USA after immigration in December, 1950. Upon graduation from high school in 1959, she was named a National Merit Scholar. She received a B.A., summa cum laude, from Columbia University in 1963, and was a member of Phi Beta Kappa. After working in New York City for a publishing house, she enrolled at Temple University Medical School, receiving a M.D. degree in 1974, specializing in infectious diseases.
Her life's work included then little understood AIDS research in the '80s at Walter Reed Hospital, Washington, DC. She served as the Director of Public Health for Anne Arundal County, Maryland, and was one of the many Estonian Americans (and Estonian Canadians) who returned to Estonia once it was freed from the bondages of the Soviet Union, to offer her expertise to the newly democratic country. In 1997, Linda worked for the Ministry of Social Affairs for ten years, tasked with creating best practices to stop the spread of hospital-acquired infections for all hospitals in the county. Linda retired in 2007 to Hamburg, N.Y., where she had a breathtaking view of Lake Erie, and she often summered in Estonia.

• https://www.facebook.com/groups/93117802306/posts/10159318548377307/
• https://eestielu.ca/et/in-memoriam-dr-linda-joe-1941-2023/