Johanna Wilhemine Kitzberg

• Abielu: Saaga EAA.1273.1.395:115
• PR 1921-1947: Saaga EAA.1254.2.38:33
• Nekroloog: "Vaba Eesti Sõna" Nr. 4 23. jaanuaril 1964. a. lk. 11
• TLÜAR: pisivigadega

"Johanna Kitzberg 80-aastane". Vaba Eestlane (Toronto : 1952-2001) nr.29 | 14. aprill 1956 | lk 5 : http://dea.nlib.ee/v4/fullview.php?pid=s162084&nid=173596&frameset=1

• Vändra Teataja, nr. 3, 28 märts 2014 JOHANNA KITZBERG Johanna Kitzberg sündis 13. aprillil 1876. a. Viluveres kooliõpetaja Roosmanni tütrena. Kui isa sai tööd Pärnu Schmidti firmasse ja Niguliste kirikusse kantoni koha, kolis pere Pärnusse. Peale kooli lõpetamist töötas Johanna kodukooliõpetajana Moskvas, kuid tuli sealt üsna ruttu tagasi. Pärnus sai ta tööd raamatukaupluses. 1899. a juunis toimunud Riia põllumajandusnäitusel tutvustas August Kitzbergi sõber Gustav Roosmann oma vennatütart noorele kirjanikule ja nii sai nende tutvus alguse. Kitzberg oli olnud abielus mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga, kuid see abielu oli juba lahutatud. August Kitzberg oli Johannast 20 aastat vanem. Tema kirjanduslikust tegevusest polnud Johanna üldse teadlik. Kui nad soovisid abielluda, kõhklesid Johanna vanemad noorpaarile oma nõusoleku andmisel, aga siiski abiellusid nad ainult mõned kuud peale tutvumist. Nad laulatati Pärnus Nikolai kirikus. Noore abielupaari uueks koduks sai Tartu. Kitzbergil oli mitu ametit. Ta oli olnud vallakirjutaja, kohtukirjutaja, Postimehe ärijuht. Ta kirjutas näidendeid ja oli ise nende lavastaja. Poeg Hans Karl Arnold sündis 1900. a. 20. novembril, kuid kahjuks suri 11 aasta vanuselt. Tädi meenutuste järgi olnud see poiss vanemate silmatera ja tema kaotusest polevat toibutudki. Teine poeg Jaan Oskar August sündis 1904. a. augustis. Johanna oli aktiivselt tegev tolleaegses Tartu seltskonnaelus. Vabadussõja ajal tegeles ühisabiga, Eesti ajal oli aastaid Tartu Naisühingu esinaine. Ta kuulus ka Naiskodukaitsesse ja tegeles lastekaitsealastes ettevõtmistes. Abikaasa August suri 10. okt. 1927. Ta maeti Tartu Maarja kalmistule. 7. sept. 1944. a. lahkus Johanna koos poja perega laeval Nordenham Saksamaale. Laeval oli 695 põgenikku. 1949. aastal sai nende koduks USA. Kui „Ameerika Hääle“ eestikeelsed saated käiku pandi, sai poeg Jaanist toimetuse liige ja hiljem osakonna juhataja. Ta töötas kutselise ajakirjanikuna üle 50 aasta. Johanna elas poja peres. Ta tundis huvi nii maailmas kui oma kodumaal toimuvast. Ta oli mõnus vestluspartner, tema hea huumor ja optimism aitasid kergendada tal oma elu lõpuaastaid. Järjest nõrgemaks jääv silmanägemine ei lasknud enam lugeda, mis oli senini olnud ta kõige meeldivam tegevus. 1964. aasta jõulude ajal proua Johanna haigestus. Esialgne halvatus süvenes ja ta suri jaanuaris Washingtoni haiglas. Viimseks puhkepaigaks sai talle Fort Lincoini kalmistu. Oma tütre pere lähedal elanud poeg Jaan suri 84. eluaastal. Johanna ja August lootsid, et just noored on need, kes loovad Eestile parema elu. Nad tõid kodumaalt lahkudes kaasa usu Eesti paremasse tulevikku ja hoolitsesid selle eest, et võõrsil sündinud noortel kasvaks armastus oma vanemate kodumaa vastu. Kui Johanna andis „Ameerika Häälele“ intervjuu August Kitzbergi 100. sünniaastapäeva puhul, tsiteeris ta kirjaniku tervitust noortele jutustusest „Tuuletallajad“: „Ja kui peaks tulema aeg, et kuulen murukamara all maad müdisevat teie võitlusest, ei ma siis püsi mulla all, vaid mu hall habemetutt keerutab teie keskel.“ Artiklis on kasutatud ajalehte „Vaba Eesti Sõna“ 1979 nr. 34, 1964 nr. 4, 1988 nr. 38 ja raamatut Alttoa, V. August Kitzberg, ilm. 1960. Hiie Piirsalu