Jaak Järv

Jaak Järv (1852-1920)

Kooliõpetaja, ajakirjanik ja kirjanik Jaak Järv oli pärit Vana-Suislepast, ta sündis 17. aprillil 1852 talusulase pojana. Hariduse omandas vennast kooliõpetaja juures Nõo kihelkonnas Rõhul. Iseõppijana sooritas vallakoolmeistri eksami, 1871–1875 oli koolmeistriks Vaste-Nõo koolis. 1876 siirdus Järv Viljandisse ning asus tööle C. R. Jakobsoni radikaalse ajalehe Sakala juures, kus töötas toimetaja abilisena 1878–1880.

Järgmisel, 1881. aastal ostis Järv ajalehe Tartu Eesti Seitung, millele ta andis nime Virulane. Sakala suunda jätkav ajaleht sai ilmuda aastatel 1882–1888 Tallinnas, saavutades Põhja-Eestis küllalt suure lugejaskonna (6000). Kuna leht kaitses süveneva venestuse tingimustes demokraatlikke õigusi – nõudis ametiasutustes eesti keele kasutamist, käsitles maakehvikute ja tööliste olukorda ning Euroopa töölisliikumist –, keelasid võimud lehe väljaandmise. (Oma osa võis siin olla ka võistlevate lehetoimetajate J. Kõrvi ja A. Grenzsteini pealekaebustel.) Järv saadeti sotsialismiideede levitamise eest kaheks aastaks Baltimaadest välja.

Pärast naasmist Eestisse 1890. aastal tegeles Järv kalakaubandusega ning püüdis ka ajakirjanduslikku tööd jätkata. 1905 õnnestus tal Virulase ilmumine uuesti käima saada, leht ilmus ka nimede Täht, Sädemed ja Õigus all. Muutunud oludes tundusid Järve seisukohad vananenud ja varasemat populaarsust leht ei saavutanud. 1912 siirdus Järv elama Moskvasse ning sealt edasi 1919 Samaara kubermangu, kus hukkus 1920 märtsis jäälagunemise aegu Djoma jõel.

Ajakirjaniku- ja kirjanikuteed alustas Järv noore koolmeistrina 1872. aastal, saates kaastöid ajalehtedele. Tema esimene luulekogu „Lillekimbukene” ilmus 1873. aastal. Sakalas töötamise perioodil loodud näidendit „Õiguse kasu ja ülekohtu kahju“ mängiti Viljandi seltsi Koit laval. Hiljem avaldas Järv nii luulet kui jutustusi peamiselt oma ajalehe Virulane lisas. Tema loomingut iseloomustab südamlikkus, kaastunne vaeste suhtes ja tugevalt ühiskonnakriitiline, mõisnikevastane hoiak.

Kirjanikuna sai Järv tuntuks ennekõike ajalooliste jutustustega. Tema teost „Vallimäe neitsi” (1885) peetakse eesti esimeseks romaaniks. Teose tegevus toimub Põhjasõja päevil Tallinnas. Jutustus „Ristitütar” (1891) kajastab reformatsiooniliikumist, „Karolus” (1892) käsitleb Jüriöö ülestõusu. Romantilised ja põnevad, olid need jutustused menukad ja süveneval venestusperioodil tähenduslikud, kuigi kunstiliselt kesised.

Lisaks ilukirjandusele peab on Järv avaldanud kirikuvastase brošüüri „Itaalia tõetunnistaja Filoteo Giordano Bruno” (1883), valgustuslikku publitsistikat ja brošüüre 1890-tel. Vanemas eas hakkas Järv tegelema müstitsismi ja spiritismiga.

Kirjandusloo jaoks jääb hindamatuks Järve tegevus Virulase toimetajana: eelkõige tema demokraatlik, eesti keele ja kultuuri õigusi kaitsev hoiak, eesti algupärase ilukirjanduse ning kirjandusarvustuse avaldamise toetamine. Virulase toimetuses töötasid oma kujunemisaastatel näiteks ka tulevased kirjanikud E. Vilde ja J. Liiv. Toimetuses valitsenud õhkkonda on kommenteerinud G. Suits: „Habemik leheomanik kallas oma juhtkirjades ja värsikestes ohkavat haledust, noorem ja elurõõmsam toimetusliige pidi võimalikult palju nalja lehte torkama.”

ALLIKAD Otu Ibius, Jaak Järve väljasaatmine ja „Virulase” sulgemine. – Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7–8, lk 407–413, 483–489. Sergei Issakov, Arhiivide peidikuist. J. Järve ajakirjanduslikust tegevusest. Tallinn, 1983, lk 130–158. Gustav Suits, Eesti Kirjanduslugu. Lahkumine vanast Eestist. Eduard Vilde. Tartu, 1999, lk 286–287. Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine. Tartu, 1926, lk 50–57.

Postimees 28.02.1920

Jaak Järv

C.R. Jakobsoni ajajärgust pärit, üks tublimatest Eesti ärkamiseaja tegelastest oli Jaak Järv. Ta on üks neist, kelle elupäevad meie ajani on ulatanud.

Vana-Suislepas 5. aprillil 1852. aastal sulase pojana sündinud, jäi ta vara vaeseks lapseks. Oma haruldaste vaimuannete, tahtejõu ja visa edasipüüdmise tõttu jõudis ta aga niipalju edasi, et ta talusulase ametist lahkudes kutseõiguslise kooliöpetajana tööle hakkas. Siin jäi aga tööpõld ärksale edasipüüdjale tulise hingega nooremehele kitsaks ja Jakobsoni Sakala juure tööle asudes leidis tema omale juba kohasema tööpõllu. Siit peagi lahkudes omandas ta omale Tartu Eesti Seitungi, mida ta paariaastase Tartus väljaandmise järele Virulaseks ristides Tallinna viis ja seal välja andis.

Vaesest talu sulase pojast omal jõul ajalehe väljaandjaks ja toimetajaks tõustes oli ta tuline rahvaarmastuse ja usalduse tahtejõu kaasa toonud. Lehe juures igal pool eesotsas olles, alati väsimata töötades, kirjutas ta selle ajaga võrreldes väga vabameelses vaimus, äratavalt, ergutavalt, kaasakiskuvalt.

Seda tööd on ta ka salmikutes, ajaloolistes juttudes, ajalehe juhtkirjades ja kirjutustes õige rohkesti teinud. Keda ei ole noortest mitte J. Järve "Vallimäe neitsi", "Karolus" ja "Ristitütar" äratavalt puudutanud? Isegi lauluviiside loomises on ta midagi tähelepanemiseväärilist järele jätnud, sest tema "Kõrgest kõlagu Eesti poegade ausus" on otse rahvaviisiks saanud, niisama ka "Õieke". Tema äratavate kirjatööde arv on suur.

Kuna Järv tuline isamaalane, Eesti rahvuslane ja vabameelne oli, saatis saatis valitsus tema kui selleaegse revolutsionääri kolmeks aastaks maalt välja, mis tema töötamise siin lõpetas. Hiljem tagasi tulles hakkas ta jälle tööle ja kui 1905. a. vabamad tuuled puhuma hakkasid, kutsus ta oma Virulase jälle elule, kuid vanal tegelasel puudus endine tahtetugevus. Ta lõpetas selle töö varsti ja jäi kõrvale.

Siis umbes 1908. a. asus ta jälle võõrsile, nimelt Moskvasse. Siin jäi ta Eesti avalikust elust ja vöitlusest eemale, kuid elas ja tundis kaasa kõigele, mis Eestis sündis, oma elu kalaäri ajades ülespidades.

Kui Moskvas enamlaste ikke all nälg väljakannatamatuks läks, asus Järve abikaasa Ufaa kubermangu. Ufaast versta 100 eemale, külasse, kus ta ennast ömblustöüst, lastele saabaste tegemisest ja talutööst elatab.

J. Järv läks kraami maha jättes suurte raskustega võideldes Samaarasse oma poja Hansu juure, kus ta talvel haige oli. Haigusest vabanedes vöttis ta pika teekonna ette, et Samaarast Ufaa kubermangu oma abikaasa juure minna. Teel oli ta Davlekanovo linnas ühe Eesti perekonna juures puhkamas ja ööd. Oli parajasti jäämineku aeg. Varsti leiti aga tema surnukeha Davlekanovo linna ligidalt Djuma jõest. Kuidas ta jõkke sattunud, see on teadmata, kas langes ta ise jõest üle minnes jää alla, ehk jälle toimetasid teised ta sinna. Asi on selle poolest kahtlane, et temal viimased hinnalised asjad kaasas olid, mis tema õnnetu surmaga ühtlasi kadusid. Surma põhjuse teadasaamise otstarbeks palus abikaasa J. Järve surnukeha lahti lõigata, mida aga mitte ette ei võetud. Kuna poeg raskes kopsupõletikus haige oli, siis ei saanud ta ka isa surma teada saades asja ajada.

J. Järve surnukeha oli surnuaia taha maha maetud. Sealt võttis tema ta abikaasa kahe mehe abil hauast üles, tõi ta oma elukoha juure ja sängitas teda küla surnuaial viimasele puhkusele Seal puhkab nüüd Eesti ärkamiseaja vahva võitleja võõras mullas ja tema abikaasa rabeleb viletsa tervisega oma elu ülespidamise eest töötada. J. Järv sai üle 68 a. vanaks.

J. Karu

Vana-Suislepas http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1288.1.276:32?173,1357,693,1...

Vt. ka:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Jaak_J%C3%A4rv_%28kirjanik%29
• http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?i...
• http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=0&start=75&ItemID=79
• https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf - lk. 176.
• https://www.muis.ee/museaalview/2034912