Feodor Veski

Muhu südamega mees Torontos, Saarte Hääl, 28.02.2009. http://www.saartehaal.ee/2009/02/28/muhu-sudamega-mees-torontos/

Surmateade Eesti Elus nr. 28, 15. 07. 2016

Muhu südamega mees Torontos

Feodor Veski ehk nagu ta ise ikka Muhusse kirjutab “Veskimäe Vana Võlla asundusest Veskimäe talust”, jääb hinges alati muhulaseks. 3. detsembril sai Veeda – nii kutsuvad teda sõbrad ja tuttavad – vabariigi vanuseks ning sünnimaa on talle alati tähtis olnud.

Äreva 1944. aasta sügisel kohtusid kaks venda – Veeda ja Mihkel – Kuivastu maanteel, mõni kilomeeter kodusest Veskimäe talust. Vanemal vennal Mihklil oli vasakus käes koduaiast võetud õun ja paremas kohver.

Ta oli käinud kodus, kus uksed olid juba lukus, ja sisse ta ei saanud. Vennad otsustasid põgeneda eraldi, lootes, et ehk on ühelgi õnne vabadusse pääseda. Pääsesid mõlemad. Mihkel suri Torontos kümme aastat tagasi kaheksakümne seitsme aastaselt.

Mihkel oli elukutselt kaitseväelane, viimane töökoht oli tal esimese vabariigi ajal riigikaitseõpetaja Inglise kolledžis ja Westholmi gümnaasiumis Tallinnas. Vendade kohtumispäeval oli Mihklil seljas parim tsiviilülikond. Veeda kirjutab oma mälestustes Kanada ajalehes: … Vend jutustas edasi… Meie väeosa rasked tõrjelahingud algasid Pihkva järvelt, Kolpina saarelt. Kui olime taganenud Tartu alla välja, oli rügemendi kuueteistkümnest ohvitserist üks elusse jäänud ja see olen mina, mehi jäi ellu ainult 57…

Veeda sõnul on kruvikeeraja talle paremini pihku passinud kui sulepea. Ärevat 1944. aastat mäletab ta ometigi väga värvikalt: Sel ajal võis kohata Saaremaal inimesi igast maakonnast ja linnast, üle Eesti. Kohtasin talumehe vankril istuvat Eesti koloneli vormis sõjameest, jalg seotud kahe kasepuukaika vahele, mis ulatus üle vankriredeli kaugele välja. Käes hoidis ta metsast lõigatud keppi. Küsisin, kuhu te lähete? Tema vaatas mulle otsa ja vastas: Kallis noor sõber, mina ei tea, kuhu mina lähen. Põgenen kommunismi eest. Homme põgened sina ja ka sina ei tea, kuhu sa lähed.

Veeda meenutab, et 1944. a septembri lõpul ja oktoobri algul seisis Roomassaare reidil 6–7 Saksa laeva. Tema läks mootorlaeva Nordstern pardale. See laev koos sõsarlaevaga Nautic olid viimased lahkujad Roomassaare reidilt 4. oktoobril kell 4 hommikul.

Vanahärra enda pilgu läbi

Veeda läks Eesti Vabariigi kaitseväkke kaheksateistkümneaastaselt vabatahtlikult. Valis sidepataljoni Tallinnas. Vanahärra kirjast autorile k.a novembris: Sidepataljoni kutsuti eliitväeosaks. Pataljoni ülem kolonel Tombak armastas alati öelda: “Pojad, kui te sidepataljoni lõpetate, siis on teil leivakannikas taskus.”

Kaitseväest vabanedes oli minul telegraafi-telefonimehaaniku ja telefonisti teadmised, andsin postivalitsuses eksamid. Teise maailmasõja ajal T-T mehaanikuid ei mobiliseeritud, loeti asendamata töötajateks. Eestist põgenesin 1944. aastal mootorlaeval Nordstern. Laeval oli umbes 500 eestlast. Vene allveelaev lasi torpeedoga 6. oktoobri hommikul Läänemerel laeva pooleks. Teadaolevalt pääses 39 eestlast, olin nende hulgas …

Kirjast selgub, et sõja ajal töötas muhulane Saksamaal elektrikuna vabrikus, kus tehti kartulitest suhkrut. Jõudis Inglismaale 6. juunil 1947. Seal töötas ta taas vabrikus masinatega. Tehti Uus-Meremaa ja Austraalia villast lõnga. Kanada pinnale jõudis Feodor 5. mail 1951. aastal.

Teine sünnipäev

Veeda magas juhtkonna väljaõppeks mõeldud laevas all, klassiruumi põrandal. Sealt väljus uks ja siis otseloodis üles raudredel laeva vööritekile. Selle käigu oli muhulane varmalt üles otsinud ja näidanud ka teistele. 6. oktoobri hommikul 10.05 tabas laeva torpeedo. Kui Veeda silmad avas, oli ta üle külvatud kuiva liivaga, mida arvatavasti kasutati laeva raskuse tasakaalustamiseks laeva põranda ja seinte vahel.

Kusagilt paistis meri, vesi tormas vahutades alla ruumi. Ta tõmbas ukse lahti, olles viimane, kes seda “salakäiku” kasutas. Kui Veeda redelilt laeva tekile jõudis, oli see juba merepinnaga tasa. Meri haaras tekilt päästeballooni ja muhulane rabas kinni ballooni ümbritsevast jämedast nöörist. Laeva vajumise hoovus tõmbas teda merepõhja poole, kuid äkki tõusis ta koos ballooniga pinnale tagasi.

Mees nägi veel laeva tagumist osa püsti seisvat ja siis kadus seegi. Pea kustus ka tuleleek laeva hukkumise kohas. Ballooni põhjal riidest ristil istudes kuulis Feodor veel kaitselaeva heidetud süvaveepommide plahvatusi. Ja alles siis hakati meres olijaid päästma. Veeda “kaasreisijaks” sai hukkunud laeva madrus, kes hoidis kinni ballooni nöörist. Muhulane juhtis ballooni, aeruks juurde triivinud lauatükk.

Laeva meeskonnast pääsesid vaid see madrus ja kapten. Balloonile päästis muhulane koos madrusega ka vees olnud eestlanna, kelle veevool oli laeva hukkumise ajal duširuumist ja laevakerest välja kandnud. Naine rulliti tormises meres balloonini. Kahe tunni pärast jõudis muhulane M/L Nautic pardale ja sai merehaigelt kokalt loa kohvi võtta. 6. oktoober võiks seega olla ta teine sünnipäev.

Kanadas müüritööl

“Kanadas hakkasin dollareid kokku “kühveldama” müüritööga. Kõrgeim hoone, mille müüre ladusin, oli 38- korruseline kortermaja. Töötasin seitsmekümnenda eluaastani. Müürsepal on vöö ümber, vöö küljes nöör. Nööri teine ots on kinni hoone sees. Kui suure töökiirusega üle hoone serva kukud, siis kaastööline tõmbab sind üles tagasi ja töö käib edasi,” räägib Veeda.

Vanahärra annab humoorikalt teada, et tema “loodusanniks” on olnud rahulik uni, samuti pole ta mitte kunagi suitsetanud ja viina on pruukinud vaid pensionärina, sedagi vaid arstirohuks.

Elu võõrsil, süda Muhus

Veskimäe Vana lubab, et kui ta saab sada aastat vanaks, tuleb ta ilmtingimata Muhusse vaatama Presidendi alleed, kus praegu kasvama pandud sada puud. Palju kiitust puude istutajaile!

Vanahärra on aastaid rõõmu ja igatsusega vahetanud praeguse kodumaa ja Muhu ajalehti, pidanud kirjavahetust muhulastega ja nii mõnigi pisike uudis toob Muhu talle väga lähedale. Ta mäletab oma juuri, peab neid tähtsaks. Ta soojus, hea mälu ja avatus on hinnatav.

Aastaid tagasi ütles Feodori noorem vend, nüüdseks juba heledatele teedele jõudnud Arteemi, et Muhus rõõmustas kanadalane Veeda, et tema kooliajal tehtud toolitapid kandsid enne kooli vanade meistrite jälgimisel saadud tarkuse välja.

Veeda on Muhulases mõnusalt meenutanud kooliaega Hellamaal. Mina ja Arteemi oleme sündinud Mõegakülas Riidal. Oli väikese maalapiga maja. Riida maja oli ehitanud mu emaisa Pallasma. Ta oli töötanud-elanud Riia linnas (laevaehitusmeistrina). Minu kõige vanem vend ja õde Kristiina olid sündinud Raegma külas Kustal.

Kustal on Veski nimi kirjas vist aastast 1674… Tundsin kõiki tolleaegseid Raegma küla inimesi. Tolleaegne inimeste arv oli Raegmas 90 ja 100 vahel… Kusta vana Jaan oli naljategija mees (meid arvati ka ikka Kusta meeste hulka), ütles: “Näe, nüüd kahe talu mehed koos, kokku kuusteist meest.” … Nooremad pojad rändasid peredest välja, nii minu isa Mõegaküla Riidale ja sealt Võlla asundusse Veskimäele.

Novembri lõpul jõudis Muhusse eaka vanahärra kiri: Tõsi, Eesti Vabariigiga olen ühevanune. Kõndida on tulnud nii viletsaid kui häid, kõveraid ja sirgeid teid. Nüüd jalatallad juba saanud kumeraks. Tervisi kõigile neile, kellel Muhu süda rinnas tuksub! Veskimäe Vana indiaanlaste maalt.

Detsembris käis Torontos oma onu juubelisünnipäeval muusik Villu Veski. “Feodor on hea tervise juures. Sõidab Lincolniga mööda Toronto tänavaid. Vanadel eesti meestel on selge mõistus ja hea huumorimeel ning positiivne ellusuhtumine. Onugi ütles, et tahaks ikka veel elada, nägemaks, kui hukka see maailm võib minna. Sünnipäevapidu oli tore. Kinkisime talle Muhu vesti ja sellega nägi ta täitsa muhu mehe moodi välja,” rääkis Villu Veski.

https://www.findagrave.com/memorial/248742772/feodor-veski