August Sibul

1905. aasta kevadel olid agraar rahutused mõisas. Põletati Ruuna mõisa küün ja Verioral Mustaoja kõrts. Põletamise eest saadeti kolm meest sunnitööle. Sõjakohus sõitis kaks korda välja, kuid et tolleaegne Räpina vene preester Nikolai Päts rahva eest välja astus ja ka kreisiülem Šoltkevitš liberaalne mees oli, siis ei läinud vahekord siin väga teravaks. (August Sibul, 53 a.) 1905. aasta liikumise juhid Veriora vallas olid: August Sibul, sekretär Punnson, Friedrich Kann, Paul Ivask ja Peeter Sõukant. Sibul, Kann ja Ivask olid kohalikud taluperemehed, Sõukant kooliõpetaja. Esineti üldiste tookordsete nõudmistega ja püüti kontakti luua Tartu tegelastega. Punnson käiski Tartus Aula ja Bürgermusse koosolekutel. Sibul ja Sõukant pidasid aga kohapeal kõnesid. Virusküla algkooli ruumidesse kutsuti koosolek kokku kus kõnedega esineti. Kõiki mainit tegelasi hakati rahva mässule ässitamises süüdistama, sest samal ajal põletati Veriora kõrts ja Ruuna mõisa rehi. Olgugi et põletamistel midagi ühist polnud mainit tegelaste esinemisega, hakati neid siiski taga kiusama. Sibul, Kann, Punnson ja Ivask vangistati ja toimetati eeluurimiseks Riia vanglasse, kust nad peale kohtu otsuse vabadusse pääsesid. (Jaan Tikk 71 a. ja Peeter Sõukant 79 a.) Sama kohtu protsessi puhul käis Veriora vallast umbes 60 meest tunnistajatena Riias. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.) Peeter Sõukantil läks korda Venemaale põgeneda, kus ta kolm aastat redus olles elas. Lõpuks tabati Sõukant siiski Vene võimude poolt ja toimetati Riiga, kus talle karistuseks revolutsioonilise tegevuse eest 2 aastat kindluse vangistust määrati. Nikolai Pätsu eestkostmisel läks Peeter Sõukantil korda 1½ aastase vangistuse järele vabaneda. Päts saatis keisri proua nimele palvekirja, mille tulemusena Sõukanti karistust vähendati. (Peeter Sõukant, 79 a.)

Veriora vallas tõid valla peremehed enne okupatsiooni vägede kohale jõudmist valla täidesaatva komitee liikmed Juhan Steinwaldi, Peeter Vodi ja Rudolf Padingi seotult vallamajja. Punaste komitee poolt kannatada saanud peremehed nõudsid mainit tegelaste väljaandmist saksa okupatsiooni eelvägedele. Samal ajal kutsuti valla täiskogu kokku, valiti uus vallavalitsus ja asutati valgekaart, mille ülemaks August Sibul valiti. Sibul astus välja eelpool mainit kolme täidesaatva komitee liikme kaitseks, teades et meeste sakslaste kätte toimetamise tagajärjeks vaid nende surm võib olla. Sibul tõi ette asjaolu, et meeste sõjakohtu kätte andmiseks puudus igasugune alus. Siin ei olnud tegemist mingi kriminaal süüdistusega. Nii pääsesid August Sibula eestkostmise tõttu mainit tegelased eluga. Okupatsioonivägede ilmudes oli jälle valgekaarti ülem Sibul sakslaste ja kohaliku rahva vaheltalitajaks. Tema mõjul möödus ka saksa rekvisitsioon Veriora vallas võrdlemisi kergelt. Nii mõnigi peremees sai päästa oma kraami saagihimuliste saksa sõdurite eest. (August Sibul, 53 a.) August Sibul oli ka vallasekretär. Tema eestvedamisel asutati Veriora raamatukogu.

1909-1940 Veriora (Paulenhof) personaalraamatus Vilustes: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1269.1.835:159?87,1639,1864,...