Allan Murdmaa

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...

Allan Murdmaa sündis 1934. aastal kunstnik Oskar Murdmaa perekonnas. Peale Moskva arhitektuuriinstituudi lõpetamist 1958. aastal naasis Allan Murdmaa Tallinna ja asus tööle Eesti Projekti arhitekt August Volbergi alluvusse. Kontakt metropoliga säilis: lisaks vanadele sidemetele kohtub ta Moskva tollase alternatiivse kunsti juhtide Ilja Kabakovi, Ülo Soosteri, Ernst Neizvestnõiga, 1967. aastal õnnestus tal kujundada üleliiduline plakatinäitus. Murdmaa esimeste tööde sekka Tallinnas sattus näiteks Harju tänavale projekteeritav kirjanike maja koos Pegasuse kohvikuga. Eraldi peatüki Allan Murdmaa loomingus moodustavad sisekujundused koos Leila Pärtelpoja ja Väino Tammega: valmisid Tallinna hotelli (Inturisti hotell), Pegasuse kohviku, Ku-Ku klubi, Gloria restorani sisekujundused. Eeskuju võeti Soomest ja ka laiemalt Skandinaaviast. 1960-62 töötas Tallinna peakunstnikuna. Murdmaa töötas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuriõppejõuna 1963-68 ja 1970-76. Hiljem töötas ta Eesti Maaehitusprojektis (1976-81, 1987 -1990ndate lõpuni).

Allan Murdmaa anne leidis rakendust monumentaalkunstis, monumentide arhitektuuriliste lahenduste juures - esimene monument valmis koostöös Albert Eskeliga 1962. aastal: see oli eesti rahvusliku skulptuuri ühe rajaja Amandus Adamsoni monument Kadriorus. Läbilöögiks peab ta ise kirjaniku Eduard Vilde monumenti Harju tänaval (mis on omamoodi Pegasuse kohviku ideeline jätk) 1965. aastal. Koostöös Matti Variku (1939) ja Riho Kullaga (1938) on Saaremaale tehtud kaks monumenti: fašismiohvritele Kuressaare lossi raveliinile 1965. aastal ning kaks aastat hiljem Tehumardi lahinguväljale (1967). Jõgeveste vennashaua tähis valmis 1968. 1973. aastal võitsid Matti Varik ja Allan Murdmaa taas monumendikavandi võistluse – 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu monumendikavandi võistluse. Selle kunstiline lahendus tunnistati ka Kristjan Raua aastapreemia vääriliseks. Tartusse tegi Murdmaa koos skulptor Jaak Soansiga Kristjan Jaak Petersoni monumendi 1983. aastal ja Aulin Rimmiga Oskar Lutsu monumendi 1985. aastal, Tallinna Heino Elleri nimelise muusikakooliette koos Aime Kuulbuschiga Heino Elleri kuju 1987. aastal. Ta taastas 1989.a. Kullamaal ja 1990.a. (koos H.Starkopfiga) Amblas Vabadussõja mälestussamba. Murdmaa viimaseks teostatud monumendiks (ja võidetud konkursiks )on jäänud mälestusmärk repressioonide ohvritele Rakvere Linnamäel 1991. aastal.

Allan Murdmaa vaieldamatu peateos on Maarjamäe mälestusansambel, ta tegutses autorkonna juhina (1965–75, I järk). 1964. aasta sügisel kuulutati välja arhitektuurikonkurss, arvestati paiga väärikust, et paigutada sinna tähtsuselt esimene monumentaalansambel Eesti NSV-s. I preemiat välja ei antud (nagu tollal tavaks), II auhinna pälvis Allan Murdmaa töö, III koha said kollektiivid Peep Jänese, Rein Kersteni, Henno Sepmanni ja Mart Pordi juhtimisel. Järgnes tellitud voor auhinnasaajate vahel. 1965. aastal selgus võidutöö: Allan Murdmaa kavandi järgi hakati memoriaali projekteerima.

Oma viimastes konkursi- ja tellimustöödes esitab Murdmaa läbilõike oma lemmikarsenalist: Underi monumendikavandi fontään on punktsümmeetriline, Keila gümnaasiumi arhitektoon on literatuurse ja geomeetrilise kujundi veenev kombinatoorika ning Vabaduse monument komplitseeritud geomeetria ja absoluutse maastikukuulmise demonstratsioon.

Murdmaa on loojanatuurilt eelkõige kunstnik, arhitektitegevuseks vajalikule haldus- ja bürokraatiasuutlikkusele vaatab ta kui teisejärgulisele. Murdmaal õnnestus nõukogude perioodil vormida konkursivõitudest, kaheldava väärtusega ideid kandvatest riiklikest tellimustest ajatuid ja kunstiväärtuslikke objekte.

Arhitektihariduse tõusul Eestis on Murdmaa etendanud olulist rolli: värske ning jõulise loojanatuurina suutis ta käima lükata terve põlvkonna jagu nüüdseks juba klassikuteks tõusnud arhitekte, oli õppejõud ka Tallinna koolkonna arhitektidele.

Kuigi Murdmaa arhitektuuriideedest teostus väike hulk, suutis ta krestomaatilise isiksusena mõjutada meie moodsat kunsti ja arhitektuuri, seda eelkõige vene avangardi õhustiku maaletoojana. Vanameistri erk osavõtt olulisematest konkurssidest näitas kuni viimase ajani kestvat kõrgvormi, jääb üle vaid kahetseda, et pea kaks aastakümmet ei leidnud ühiskond suurele monumentalistile rakendust.

allikas-http://web1.arhliit.ee/et/uudised/uudiste_arhiiv?news_id=588