Alfred Uibopuu

• PR 1907-1930 Valguta: Saaga EAA.1263.1.415:135?388,1772,1136,182,0
• Täna (15.04.14) möödub 100 aastat Tartumaa mehe Rõngu konstaabeli Alfred Uibopuu (15.4.1914 - 1.7.1941) sünnist, kes langes Suvesõjas Valguta metsalahingus, Lapetukma küla juures. Rõngu k. https://www.facebook.com/pages/S%C3%95JASURMAD-1939-1945/1405871112...
• Võitlus viimse padrunini http://kultuur.elu.ee/ke470_vaari.htm

See juhtus 1941. a 1. juuli ilusal hommikupoolikul, kui Valguta vallas Lapetukme küla Losmani ja Lõve talu vahel teel peatus kaks veoautot ja nendest hüppasid kiirustades maha punaväevormis püssimehed ning rühkisid heinamaa ja metsa poole. Lehitsegem enne sündmuste jätkumist teoseid, milles käsitletakse selle aja ja koha sündmusi. Mart Aroldi koostatud «Sortside saladused V, Tartumaa kommunistid kutsetööl» sisaldab hävituspataljonlaste aruandeid, «mis on kirja pandud 1942. a Venemaal H. Kruusi ajalookomisjoni poolt. Pikkadeks aastateks peideti need materjalid punapartei salahoidlatesse, kuhu oli juurdepääs vaid väga vähestel» (M. Aroldi eessõna). Kaudselt võib Valguta sündmustega olla seotud sama teose Aksel Sanderi aruande lõik: «Hiljem tekkisid Rõngu vallas bandiidid. Neilt tuli kohalikule täitevkomiteele nimetu ähvarduskiri: kätte maksta kõigile täitevkomitee liikmeile. Kirjas oli ühtlasi juurde lisatud, et äraandja istub täitevkomitee liikmete keskel» (lk. 100). Sündmuse ligilähedase kirjelduse leiab Eduard Suursepa koostatud teosest «Kaitseliidust Omakaitseni I, Tartumaa Omakaitse aruanne Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1941. a lõpuni»: «Teisele, väiksemale Valguta metsas peituvale salgale, mis koosnes 9 mehest ning oli varustatud 6 püssi ja 4 nagaaniga, korraldas 40-meheline Tartust kohalesõitnud miilitsameeste grupp 1. juulil haarangu, kusjuures 6 metsavenda sissepiiratuina lahingu vastu võtsid ning viimse lasuni vastu panid. Surma said metsavennad M. Kilter, end. konstaabel Alfr. Uibopuu, Jaan Tammaru, M. Höövel ja K. Dobrus. Joh. Põder viidi haavatuna kaasa ning arvatavasti tapeti mujal. Langenud metsavendi ei lubanud tookord veel võimulolev täitevkomitee kalmistule matta, vaid samasse, kus nad langesid. Valla vabastamise järel maeti nad Rannu kalmistule» (lk. 121). Esitatu on tõepärane, lisada võib seda, et Eesti viimase vallareformiga liideti suurem osa Valgutast Rõngu vallaga; ajalooliselt kuulub Valguta vald Rannu kihelkonda, mistõttu langenud metsavennad maeti Rannu kalmistule. Läbinisti teaduslik (koos viidete, nimeregistrite ja allikate loeteluga) on Herbert Lindmäe «Suvesõda Tartumaal 1941». Märgitakse, et «1. juulil oli Rõngu vallas Valguta metsavendadel enamlastega verine metsalahing». Sündmuse kirjeldus on allikate põhjal esitatud järgmiselt: «Siis juhatati haarangumehi küla heinamaade taha Lapetukme metsa, kus teati olevat metsavendi. Metsa piiras sisse poolsada meest. Süntka talu metsas varjas ennast 9-meheline metsavendade salk. Meestel oli 6 vintpüssi ja 4 Nagaan-revolvrit. Haarangu ajal oli metsavendadest kohal 8 meest. Kaks metsavenda – Arkadi Võlli Süntka talust ja Evald Kallas – saadeti selgitama haarangust väljapääsuvõimalusi. Neil õnnestus lahingus pääseda. Sissepiiratuna võtsid lahingu vastu 6 Rõngu meest: Kikka talu perepoeg n-seers Alfred Uibopuu (Politseikooli kõrgema klassi 1938. a lõpetanud Kastre-Võnnu konstaabel, kes elas pärast juunipööret oma isakodus Valgutas), autojuht Meinhard Öovel (36) (töötas isatalus), talunik Meinhard Kilter (31), TÜ õigusteaduskonna üliõpilane (korp! Sakala), n-seers Karl-Martin Dobrus (39), perepoeg Jaan Tammaru (28) ja Johannes Põder Suurkivi talust. Võideldi viimse padrunini. Poolteist tundi kestnud meeleheitlikus võitluses langesid kõik, üksnes J. Põder viidi raskesti haavatuna kaasa ja jäi teadmata kadunuks. Langenud maeti 27. juulil ümber Rannu kalmistul ühishauda. Kalmu märgistab marmorist nimetu hauaplaat Puhake rahus!, samuti graniitmälestusmärk kirjaga Süütult hukkunud 1. VII 1941 Valgutas Jaan Tammaru Meinhard Kilter Meinhard Öovel Alfred Uibopuu Karl Dobrus Teadmata kadunud Johannes Põder Valguta rahvas» (lk. 159). Jätkem venelased metsa poole jooksma ja kerigem mälestuslint kuuekümne ja poole aasta taha. Veetsin sõjasuve Valgutas Lapetukme külas Losmani talus tädi juures. Praegu minule kuuluv talu on mäe otsas eelviimane Võrtsjärve äärde Rannakülla viiva tee ääres. Madalamas paremal on Lõve talu ja veelgi edasi Lõve veski. Veskiomanik oli Parvei (ka Tõravere veski omanik), mölder Karl Sukk, veskipoisid Evald Raidmaa ja Elmar Rõigas. Autodest mahahüpanud mehed jooksid heinamaa poole; käisime oma kruusaaugu veerelt kõike vaatamas, tädi ütles kohe, et tulid vist mehi metsast püüdma. Peagi algas äge laskmine, õues vingusid kuulid, jooksime peretuppa pika truubi taha peitu. Peale minu olid seal tädi Luule Talvaru, sulane Sass (Aleksander Kallion), Elfriede ja Elmar Rõigas. Võib-olla oli juhuslikult veel keegi. Enne tuppa põgenemist nägime meie talust küürakil mööda jooksmas Lõve talu noorperemeest Leo Karistit (Velda Otsuse õemees), püüdsime talt toimuva kohta midagi küsida, kuid ta lehvitas meile häbelikult käega ja jooksis pika rukkipõllu poole. Laskmine kestis poolteist kuni kaks tundi, siis jäi kõik vaikseks. Peagi tulid meie tallu mundris mehed, kes karjusid ja ähvardasid vene keeles. Vanemad inimesed said aru, et taheti teada, kas mõni võõras on meie juures peidus. Ähvardati meid kõiki maha lasta ja talu põletada, kui kedagi leitakse. Ilmselt otsiti kõik hooned läbi; mehed läksid autodele ja sõitsid minema. Me ei läinud neid lähemalt vaatama. Võiks lisada, et meie talu õues käisid aeg-ajalt jahvatamisjärge ootavad veskilised istumas, uudiseid vahetamas ja kaevu juures joomas. Oli juttu ka metsa peitunud meestest Lõve ja Süntka vahel, räägiti sedagi, et nad käisid öösiti kodus, et neil on püssid ja joovad igavuse ja hirmu peletamiseks puskarit. Niisiis oli meeste metsas olek avalik saladus, mis ulatus veski juurest kindlasti Rõngu vallamajjagi. Loo võiks lõpetada, kuid sellele tuli traagiline ning segane järg. Ilmselt juulikuu teisel poolel olime heinakaarel jõe ääres, kus asus ka esimene küün. Segaste aegade tõttu oli veskis tööd vähe ja seetõttu olid peale minu, sulase Sassi, tädimees Eugen Johsti ja paari päevilise heina niitmas ka veskipoisid Evald Raidmaa ja Elmar Rõigas. Lõuna paiku ilmus ootamatult eri suunast vähemalt kolm relvastatud meest, kes nõudsid veskipoiste minekut koos nendega. Kodus kuulsime, et omakaitselased olid nad vangistanud. Järgmisel päeval läks Elmari abikaasa Elfriede mehele toitu ja rõivaid viima, kuid oli öeldud, et midagi pole vaja, neid enam pole. Masendus oli suur, mõlemad olid väga kenad ja sõbralikud mehed. Külas arvati, et nad lasti kohapeal maha. Sellal ei hakatud vaeva nägema, lihtne oli kahtlustuse puhul maha lasta ja probleem oli lahendatud. Mehe tapmist Valgutas uskus oma surmani ka Elmar Rõigase abikaasa, kes elas ja töötas pärast sõda Tartus ning kellega aeg-ajalt suhtlesin. Sain teada sedagi, et tundmatud olid Kirepi koolimaja lähedal talus tapnud 1947. a tema ema, mistõttu põgenenudki Tartusse. Külas levis jutt, et veskipoisid olid juhatanud venelased metsavendade juurde. Jääb siiski arusaamatuks, miks metsavennad ei pidanud valvet ega põgenenud. Nende seljataga olid Trepisoo ja suured metsad, mille ümberpiiramine oleks olnud võimatu. Pääses ju Süntka talu noorperemees, samuti meie talust laskmise ajal möödunud Lõve talu noorperemees Leo Karist. Metsavendi olid hoiatanud korduvalt küla mitmed hilisemad omakaitselased, nende hulgas minu vanaonupoeg Karl-Ulrich Vääri (Kanadas elava õe Magda Spirka andmetel). Laagrikohast leiti hiljem hulgaliselt tühje pudeleid, mis viitab sellele, et kaotati valvsus ja ohutunne. Lihtne oli süüdlasi leida veskipoiste näol ning Valgutas ja Rõngus luua vastuterror, mille ohvriks langes juhuslikult teelt või metsast tabatud inimesi, kelle mahalaskmise põhjuseks märgiti hiljem, kui Saksa võim oli kehtestatud ja nõudis aru, lihtsalt kommunist. Selliseid andmeid võib leida ka teosest «Eesti rahvastikukaotused okupatsioonide perioodil (1940–1991). Eesti rahvastikukaotused II/1 Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud» .(Tartu, 2002) Teosest selgub, et Evald Raidmaa hukati peagi pärast vangistamist (31.07.1941), Elmar Rõigas aga alles 4. novembril 1941. a. Kus oli sündmuse ajal Evald Raidma, seda ma ei tea, sest ta elas möldri juures, Elmar Rõigas oli aga koos meiega ega saanud seetõttu haarangulisi metsavendade juurde juhtida. Lisagem eespool nimetatud teosest pikem lõik selle kohta, kuidas kohtumõistmine ja hukkamõistmiste vormistamine 1941. a juulis tegelikult käis: «1941.a. suvel lasid metsavennad ja vastformeeritud Omakaitse üksused inimesi ka kohtuta maha. Ilma kohtuotsuseta mahalastud inimeste hulka, samuti seda, kas mahalaskmisele eelnes kohtuistung ja millisel alusel see oli moodustatud, pole enam võimalik tuvastada. Küll aga on teada, et hiljem korraldas julgeolekupolitsei juurdlusi ja surmaotsuseid langetati tagantjärele, 1941.a. suvel mahalastud inimeste kohta. Selle tegevuse üheks eesmärgiks oli omaalgatuslike formeeringute tegevuse õigustatuse väljaselgitamine» (lk. 15).

http://kultuur.elu.ee/ke470_vaari.htm

Raamat "Sõjasurmad 1939/1945" lk. 24.

Temast raamatus: Tartumaa Ilp ja tema „sulased“ / Martin Sebastian Kull. Sarjast Metsavenna-eri. Eesti Ajalookirjastus, Tartu, 2014. Alfred Uibopuu, foto lk. 167.