Abram Siimon

http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/siimon_abram2

http://www.toila.edu.ee/kool/index.php?kodulugu=teater%207

http://ajakajad.blogspot.com/2015/05/abram-simon-ja-esimene-eesti-t...

http://www.virumaa.ee/ve-simon-siimon-abram-toldsepast-muusikuni/

PM 30.07.32

Abram Simon sündis 12. jaanuaril 1844. aastal ( 24.01.1844 ukj. ) Virumaal Pühajõe külas Kohvimäe (Teppani) talus. Tema isa ja vanaisa olid Pühajõele kolinud ainult paar aastat varem. 1869. aastal ostis Abrami isa Peeter Siimon talu endale päriseks. Abrami ema õpetas lastele lugemist, kirjutamist ja saksa keelt. Isa tegi talutöö kõrvalt ümbruskonnale vankreid ja muud puutööd ning selle töö oskuse ja armastuse andis ta ka oma pojale Abramile edasi. Alates kuuendast eluaastast sai temast isa abiline. Pühajõe kiriku köster Lugenberg oli väljaõppinud tisler ja tema soovitusel läks A. Simoni 1859 aastal Peterburgi Apraksini töökotta tõldsepa ametit õppima. Viie kuu pärast, kui Apraskini parim sell Limberg Vokka oma töökoja rajas, tuli ta koju tagasi. Abram õppis ja töötas Limbergi juures kuni 1863.aastani Et peale leeriskäimist oli karta soldatiksvõtmist, siis ostis Peeter Siimon 1863. aastal Toilasse talu, mille ta rentis oma pojale Abramile. Abram ehitas ise taluhooned, töökoja koos sisseseadega ja hakkas põllutöö kõrvalt ümbruskonna taludele ja mõisatele valmistama vankreid, tõldu, kappe, kummuteid, sohvasid, toole, kirjutuslaudu jne. Peale Peterburi raudtee valmimist muutus Toila ahvatlevaks suvituskohaks pealinnlastele. A. Simon ehitas kaheksa suvilat koos kogu sisustusega. A. Simon valmistas ka mitu keelpilli ( viiulid, tšello jm.) ning parandas ja häälestas ka ümbruskonna mõisate klavereid. Rannaelanikuna tegeles ta loomulikult ka kalapüüdmisega ning ehitas selleks ise purjepaate nii endale kui ka teistele. 1863. aastal, peale Toilasse kolimist, hakkas A. Simon aktiivselt organiseerima sealset seltskonnaelu. Ta kutsus oma kaks venda ja veel teisi noormehi ning moodustas 12 lauljaga meeskoori, millega võttis osa ka esimesest laulupeost. 1868. aastal otsustati asutada ka muusikakoor. Pasunad telliti Saksamaalt Dresdeni C. Siegeli muusikariistade tehasest Abram Simon tutvus 1969. aasta laulupeol D. O. Virkhausiga ja kutsus teda Toilasse nende verivärsket muusikakoori õpetama. Virkhaus ei õpetanud mitte ainult pillimängu vaid näitas ka kuidas suurele orkestrile mõeldud palasid väiksemale koosseisule sobivaks teha. D.O.Wirkhausi kutsel käisid mitmed Toila laulu- ja mängukoori liikmed Tartus Vanemuises teatrietendust vaatamas, mille tagajärjel tekkis neil soov ka ise näitemänguga kätt proovida. A.Simon käis tutvumas nii Tartu Vanemuise kui ka Tallinna Linnateatri sisseseadega ja joonistas nähtu põhjal oma teatri jaoks plaani. Ehitustööd algasid 1882. aasta kevadel ja juulikuuks oli teatrimaja valmis. Toila teater avati pidulikult 11. juulil 1882. aastal kontserdi ja teatrietendusega „Eksinud inimene ehk eksida on kerge, ümberpöörda raske“. Toila teater oli esimene maateater Eestis. Ühtlasi oli tegemist esimese eestlaste poolt ehitatud teatrimajaga. Seni olid omad majad ainult saksa teatritel. Eesti seltsid mängisid selleks kohandatud ruumides. A. Simoni eluloo ja ajakirjandus ilmunud kuulutuste põhjal on teada, et Toilas etendati 61 erinevat näidendit, nii eesti kui ka muu maailma autorite loomingust. Tihti esitati ühte näidendit mitu korda, kuna kõik soovijad ei pääsenud korraga vaatama. Etendati peamiselt nn. rahvatükke, milles räägiti sellistest igapäevaelu probleemidest nagu talude päriseksostmine, hariduse edendamine jne. Lava kaudu jõudsid ärkamisaegsed ideed piltlikul kujul rahvani. Repertuaari kuulusid ka sellised teosed nagu Lidia Koidula „Säärane Mulk“, Puškini „Mozart ja Salieri“ ja Juhan Kunderi „Kroonu onu“. 1899 aastal vormistas A. Simon oma muusika-ja laulukoori ümber Toila Muusika Seltsiks. Seltsi põhikirja kinnitas siseministri abi P. Morozov 5. novembril 1899. aastal. 1901.a. kevadtalvel süttis Toilas Reinhold Seestrandi õlgkatusega elumaja. Tuul kandis põlevaid torte allatuule ja nii süttisid veel kolm elumaja, nende hulgas ka Abram Simoni elumaja koos teatriga, millest jäid järele vaid alumise korruse paemüürid. A. Siimon asus kohe vanade müüride vahele uut maja ehitama. Teine korrus valmis seekord tellisest. Uus maja kerkis kolme kuuga. 18.septembril 1901.a. olid laval juba kaks näidendit : „Nurjaläinud näitemäng“ ja „Viru Villemi viimane otsus“. Toila suur tulekahju oli ka ajendiks Toila Vabatahtliku Tuletõrjujate seltsi asutamisel 12. augustil 1901.a. Toila teater tegutses kuni maailmasõja puhkemiseni. A. Simon elas kõrge eani. Ta jätkas töötegemist ja ühiskondlikust elust osavõtmist kuni oma surmani. A. Simon suri 16.03.1925 ja maeti Toila surnuaiale.

Kihlus http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1226.1.281:44?404,641,344,57,0