Ma tänan, Erich!
Kogu koeralugu oli niisuke:
"...aga säält kõrtsust, ümbes kolme wersda kaugusel, Jaani mõisa poole, oli Taalbärgi weski. Möldril oli labse Tartun koolis, ja mölter tabis wasika et seda lastele järele wiia. Mahkis lina sise pani saani läts Tartu minema. Ta läks muidogi õhtu widewiku aigu minema et wara homikus tartu jõuda, et külma öö wasdu oli ka waja napsi wõtta, läks kõrtsi ja tellis omale napsi wälja, istus lauda ja hakkas nabsma, kui ära nabsidu oli aig minema mina, lähab sani juure ja waadab, wasikad polegi enam, ära warastadu, kes teab kes warast. Nüüd pööras ta kodu tagas, ja walmistas uud wasikat Tartu wiia, aga tall oligi selles wäga paras aeg. Nätalit polteist, oliwa küla poisi ta suure koera ekko maha laksnuwa, kes sääl ligidal wälja pääl weteles, ta tõi ekko ja sulatas ta pehmes, ja tõmbas naha maha, rajus pää käppa ja saba maha, ja situs ta wesirata ala kolmes woi neljas päiwas wee woolu alla.
Nüüd tuli jälle aeg Tartu sõida, ta sidus ekko puhda lina sise ja panni saani sõitis kõrtsi juure ja läks jälle napsma, napsib õige kaua waatab saani läbi wasik jälle warastedu. Nüüd ei läha ta enamb tagasi, waid sõitab edasi tartu. Tõine õhdu tuleb hiljem tagasi, ja läheb jälle napsma, ja kuleb et kõrtsmiku tooas pljo wõraid om, ja kulbgi kui kõrtsi emand hätaltab se saab wist küll üks wana loom olema, küll ma teda keedi aga es jõua pehmes keda. Nüid arwas ka paraja ajo olewat Taalperg samobgi kõrtsmiku tuba seal istuwa kõig laua ümber walla wanem kooli õppetaia wala kirjotaia ja weel muidgi. Nüüd käratab Talberg Kurat se om jo mo wana ekko, mes te sööde nüid olnu kõigil ülimise wärawa lahdi ja lasgnuwa laua ja lawa alla wol ja wol. Sest ajast pääle teeb se ekko leripoistele paljo nalja ja pahantustki. Meie leri aig lõpes perast seda õige leplikul aga siisgi kestis ta ikka etasi ainult waiksemalt nii lõpes mino leeri aig ja asos uus ajajrg."
Problem with this page?
